IT professionaal

Kirjuta lühike kokkuvõtlik iseloomustus IT profi kohta Eestis (tänase seisuga; vajalikud eeldused, omadused ja oskused)

IT professionaali kirjeldamise teema toob mõttesse nõukogudeaegse multifilmi “Vant”, kus metsas elavat koletist nimega Surra-Murra kirjeldasid erinevad loomad Vandile niimoodi, et omistasid talle kõik oma tugevad omadused, nt “äigab kabjaga” (“teadis öelda” kabjaline), “torkab sarvega” (“teadis öelda” sarvedega loom), “oskab hästi peitu pugeda” (“teadis öelda” väike hiiretaoline loom) jne. Arvatavasti käib ka IT professionaali kui ideaali kirjeldamine samamoodi. Vaevalt et mõni IT tudeng takerduks IT professionaali kirjeldamisel mõtte otsa, et IT professionaal on selline-ja-selline, kuid minul sellist omadust pole ega saagi olema. Kui aga IT tudeng kirjeldaks näiteks ideaalset arsti (kelleks saada ta ei pretendeeri), siis ei oleks mingi probleem öelda näiteks: “Ideaalne arst (ja üldse arst) ei tohi karta verd; mina kardan verd; seega ei sobi ma arstiks.” Kui IT tudeng hakkab kirjeldama IT professionaali, siis ma kahtlustan, et sellest kirjeldusest saaks rohkem teada tudengi enesehinnangu, mitte IT professionaali kohta. (Analoogia Surra-Murra kirjeldamisega erinevate loomade poolt.)

1. kursuse tudengi jaoks oleks ehk mõttekam püstitada ülesanne kirjeldada IT professionaali mitte “seestpoolt”, vaid tarbija seisukohalt. Kuid isegi niimoodi on raske midagi asjalikku öelda. Muidugi peaks ta oma valdkonda tundma, kuid mida täpselt (nt kui mitu prograrmmeerimiskeelt vms) – ei oska öelda. Muidugi võiks ta olla eeskätt inimene ning alles seejärel IT proff, kuid see on universaalne nõue ning kirjeldada “inimeseks olemist” pole samuti kuigi lihtne. Minu kogemus räägib selle kasuks, et mida vähegi võimalik, seda tuleks ise teha – selleks, et minimeerida kokkupuudet kõiksugu “professionaalidega”. Valdavalt on minu kokkupuuted “professionaalidega” olnud ebameeldivad. Võimalik, et paljud inimesed seda ei koge, sest nad võtavad omaks “tänuliku abipaluja” rolli, kelle jaoks on puhas kuld kõik, mida “professionaal” ütleb või teeb – kuni kokkupuuteni järgmise “professionaaliga”, kes eelmise “profi” öeldu ja tehtu maatasa teeb…

Paul Graham kirjutas essees “Hackers and Painters” et empaatia eristab head häkkerit suurepärasest, sest võimaldab panna ennast tarbija olukorda. Ta soovitas kontrollida, kuidas inimene selgitab midagi teisele, kes ei jaga asjast eriti midagi. Jah, olen sellega täiesti nõus, kuid see kehtib iga valkonna professionaali puhul.

Milliseks IT professionaaliks tahaksin ise saada? Ma ei ole enam 20-aastane, seega ei mõlguta mõtteid “teednäitava tähe” rollist. Oma töökogemuse põhjal hoopis teises valdkonnas ütleksin, et soovin leida oma niši ning selle kirjeldamiseks ei sobi standardid.

Copyleft

Mismoodi mõjutab vabade litsentside juures edasikandumisklausel (copyleft) litsentsivalikut? Analüüsi seda ajaveebiartiklis ning too iga variandi kohta mõni näide.

Copyleft vastandub üldtuntud Copyright’ile. Viimase puhul tuleb aeg-ajalt lugeda nõmedana kõlavaid tekste nt DVD plaati vaatama hakates (ei tohi avalikult hakata mingeid DVD ühisvaatamisi tegema jne) või lasteraamatut lugema hakates. “Karupoeg Puhh” (Tallinn, 1994) on läinud nii kaugele, et raamatu kõige lõpus on kirje:

“Tähelepanu!
See raamat on autorikaitse objekt. Paljundusõiguse valdajaga vastava kokkuleppe sõlmimiseta ning tema kirjaliku loata on keelatud seda väljaannet või selle väljaande mistahes osa, nii teksti kui ka illustratiivset materjali mistahes viisil reprodutseerida, kopeerida või salvestada. Samasuguse kokkuleppeta on keelatud väljaannet või selle osa tsiteerida, dramatiseerida, ekraniseerida, viisistada ja kommertseesmärkidel avalikult ette kanda.”

Jajah, tsiteerida ei või samuti. Lugeda ehk on lubatud. Asi pole ehk autori (Milne) soovis, vaid mingite vahendajate tahtes. Võib-olla võpataks Milne hauas, kui kuuleks, millistel tingimustel lapsed tema raamatut lugema peavad.

Sellises valguses tundub alternatiiv, Copyleft päris sümpaatsena: teose tuletised on lubatud, kuid need tuleb jätta samamoodi vabaks tuletistele. Õieti tehakse seal küll vahet tugeva (range) ja nõrgemate (vähem rangete) variantide vahel, kuid minu jaoks kõlavad need juriidilised “distinktsioonid” tõelise jurana. Küll aga huvitab mind “tuletise” mõiste.

Mõni tuletis on justkui lugupidamisavaldus algse teose autorile. Näiteks on selline Rodion Štšedrini “Carmen-süit”, mis meenutab selgelt Georges Bizet’ ooperit “Carmen”. Esteetikavallas võib vaielda teemal, kustmaalt algab iseseisev kunstiteos ja lõpeb kopeerimine. Tegelikult võidakse ehk isegi mõne kuulsa maali või skulptuuri koopiat pidada lausa iseseisva kunstiteose staatuse vääriliseks. Küllap on gravüüri puhul sellist staatust kõige lihtsam saavutada, kuigi tegemist on teatud mõttes kopeerimisega.

Mõni tuletis võib aga vähemalt “inimesele tänavalt” tunduda pigem mõnitamisena. Tuntud on dadaist Marchel Dushampi teos “L.H.O.O.Q” (peaks olema lühend prantsuskeelsest vulgaarsevõitu väljendist), mis on sisuliselt Leonardo da Vinci “Mona Lisa”, kuid vuntsidega.

Nende kahe äärmuse vahele jäävad näiteks saates “Su nägu kõlab tuttavalt” ja selle välismaistes analoogides esitatud laulud – need meenutavad kohati paroodiat, kohati aga austusavaldust originaalesitaja(te)le. Näiteks Chris Normani ja Suzi Quatro lauluesituse “Stumblin’ In” tunneme ära ka venelaste Gleb Matveitšuk’i ja Anastasia Makejeva esituses. Veidi nagu Chris Normani suure EGO paroodia küll, kuid meloodia on igihaljas.

Mis siis on jutu moraal? Hirm, et keegi hakkab äkki parodeerima, kallutaks ehk Copyright’i poole. Lootus, et teos või selle omapärane esitus elaks edasi ka uudsel kujul ja hoiaks algset autorit inimeste mälus, kallutaks ehk Copyleft’i poole. Äkki kuulis mõni 20. sajandi inimene Leonardo da Vinci’st ainult tänu “pullivend” Marchel Dushamp’ile?

Piraadiparteist ja autoriõigustest

Loe läbi vähemalt 2. peatükk (lühikokkuvõte ettepanekutest; soovitav on aga kogu teos läbi lugeda) Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform ning hinda pakutavaid lahendusi ajaveebiartiklis.

Et sisuliselt on asju tihtipeale raske hinnata, tulevad appi taustauuringud ning muud asjaolud, mis pakuvad küll rohkem ad hominem argumente, kuid on piisava sisulise kompetentsuse puudumisel siiski vältimatud. Näiteks ei tarvitse ju teada, kas tõesti raha võib juured alla ajada ning rahapuuks kasvada, kuid kui tead, et raha kuskil mulda idanema panemise soovitaja on suli, siis hoidud sellisest soovitusest lähtumast.

Ma ei jaga suurt autoriõigusest, mul on selle kohta vaid mõned mõtted, mis jääavad rohkem tavainimese n-ö terve mõistuse ja südametunnistuse tasemele. Nimetus “Piraadipartei” teeb mind ettevaatlikuks. Olid ju Eestis kunagi rojalistid ning oli koguni valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased. Tundub, et need olid rohkem pullivennad seal koos. Mõni võib võtta intellektuaalse väljakutsena “tõestada” midagi, kuid ta ise ei võta seda tõsiselt. Selliste inimestega kaasa minna on mõttetu energia raiskamine, see võib lausa ohtlik olla. “Piraadipartei” tahaks teha nii, et need, kes praegu on seaduserikkujad, “piraadid”, ei oleks seda enam . Selleks tuleks muuta seadusi, mitte preagusi “piraate”. Aga sõna “piraadiparte” kõlab siiski halvasti, umbes nagu “stagnatsioonipartei” (mitte “progressipartei”).

Siiski leidsin mainitud teosest kaks mõtet, mida suudan ka sisuliselt hinnata.

1. CD asemel kontsert

Teoses väideti, et kui inimesed ei kuluta raha CD-de peale, siis kulutavad nad selle millegi muu peale, nt lähevad sama muusikat kuulama kontserdile. Kusjuures kontserdi tuludest saavat esineja endale ca 10 korda suurema protsendi kui CD müügi kasumist ( 50% vs 5-7% ). Ja et üldse olevat asjalood sellised, et kui lasta inimestel n-ö isiklikuks tarbeks tasuta muusikat hankida, siis kannatavad sellest vaid plaadifirmad, mitte lauljad jt loovinimesed. Nii olevat olnud ka ca 150 aastat tagasi, kui rajati esimesed avalikud raamatukogud, kus inimesed said raamatuid lugemiseks laenutada. Raamatukirjastajad kasutasid taoliste raamatukogude vastu sama argumenti, mida tänapäeval kasutatakse failide vaba levitamise vastu (jutt on failide mitteärilisest kasutamisest) – väideti, et keegi ei hakka siis enam raamatuid kirjutama. Aga nad eksisid.

Enda puhul olen märganud küll seda, et kui veel ca 10 aastat tagasi ostsin mõned CD-d ja DVD-d ning ka mõned raamatud, siis nüüd enam ei osta. Võimalik, et see on aja märk: ei koguta enam asju. Juturaamatuid laenutan raamatukogust ning teatmiku rolli mängivad internetiallikad. Muusikat kuulan Youtube’is vaatamata veidi segavatele reklaamidele. Ma pole süvenenud küsimusse, kuidas saab näiteks Tšaikovski “Pähklipurejat” Peterburi Maria teatri esituses vaadata Youtube’is tasuta, aga nii see on. Kas tõesti on Peterburi Maria teater selle tasuta vaatamiseks välja pannud?

Võib-olla tõesti. Ehk tõesti tekitab see inimestes soovi külastada mainitud teatrit ning maksta hoopis etenduse enda eest, mitte DVD-plaadi eest.

2. Moraalsed autoriõigused

Nagu Piraadipartei väidab, jäävad muutumatuks moraalsed autoriõigused: keegi ei tohi end “võõraste sulgedega ehtida”, jättes muljet, et on loonud midagi, mis on tegelikult kellegi teise looming.

Siin võib eristada kaht momenti: (1) mitte jätta muljet, et ollakse selle autor, mille autor ei olda; (2) viidata autorile.

Mulle tundub, et mõningatel juhtudel on teine punkt liigne. Oletame näiteks, et tegemist on konspektiga Sokratese filosoofiast, mille juures on ka pilt Sokratesest. Aga kes oli see kujur, kelle loodud Sokratese büst on fotol? Ja kes oli too fotograaf, kes selle jäädvustas? Läheb nagu liiale (jutt ei ole kunstiajaloo kursusest). Minu jaoks on taolisel juhul olulisede küsimused: kas keegi arvaks, et mina olen selle skulptuuri autor, ning kas keegi arvaks, et mina seda skulptuuri pildistamas käisin? Vastused oleksid ilmselt eitavad. Sellest minu jaoks piisab, täpsed viited tunduksid mulle pedantsusena. Kui ma aga kasutaksin koduleheküljel taustapilti, mis pole minu tehtud, siis rikuksin ma tõesti kellegi moraalseid autoriõigusi, kui ma autorile ei viitaks, sest muidu võiks ju arvata, et see foto on minu tehtud. Ka kellegi teose tsiteerimisel tundub mulle olevat oluline informeerida, kes ja kus nii väitis.

Oma teadmiste jagamisest

Vali üks Virginia Shea 10 käsust ja too ajaveebis mõni hea näide omaenda kogemustest.

Ingliskeelsena kõlab üks kõne all olevatest 10-st käsust niimoodi: “Share expert knowledge”. Kui seda väga tõsiselt võtta, siis ei käiks see käsk valdava enamuse inimeste kohta, sest kes see nii väga ekspert ikka on. “Oma teadmiste” jagamine on veidi lihtsam. Kes on rohkem enesekriitiline, jääb siiski hätta, sest kahtleb, kas ta ikka tõesti teab seda või toda. Nii et käsku veel veidi “lahjendades” võiks öelda, et inimene peaks kirjutama sellest, mida arvab end teadvat – nii saaksid ka teised targemaks. Hea oleks sellelaadse “jagamise” või “šeerimise” puhul muidugi järgida veel üht käsku: “Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust.”

Mina isiklikult pean ennast nii teadmiste jagajaks (oma kodulehe kaudu) kui ka teiste jagatud teadmiste tarbijaks. Hobiga seoses loen tihtipeale fotofoorumeid ning mõnede fotograafide ülevaateid kaameratest ja objektiividest. Igapäevaselt võivad tekkida ka juriidilised probleemid või kasvõi näiteks maja remondiga seotud küsimused. Isegi neile võib internetist vastuse leida tänu inimestele, kes kirjutavad sellest, mida arvavad end teadvat. Taoliste kirjutiste lugemine teeb mind targemaks nii inimesetundmises kui ka kirjutise enda teemas.

Selgitaksin inimesetundmises targemaks saamist. Kus palju “tarku” koos, tekivad omad võitlused “nokkimisjärjekorra” pärast ning eks satub nende “tarkade” hulka neidki, kellel lihtsalt tõbi nimega “logorrõa” ehk mölapidamatus. Ajapikku oskan paremini märgata näiteks seda, millises stiilis esitatud teksti on põhjust rohkem usaldada, ning seda, kelle näilise veenvuse taga on rumalus. Ma ei arva, et oleks vaja mingit eelretsenseerimist vms eesmärgiga avaldada vaid “kompetentseid” arvamusi. Sellisel juhul jääks ikka küsimus, kas retsensent ise on kompetentne. Kasu oleks taolisest retsenseerimisest vähe, kahju oleks aga suur: tohutu ajakulu ning võimaluse võtmine lugejatelt näha erinevaid stiile ja arvamusi. Ka (vähemalt enda jaoks) rumaluse äratundmise oskus nõuab harjutamist, ning selleks on vaja lugeda (või kuulda) erineva n-ö kvaliteediga arvamusi. Hea oleks, kui inimene tunneks (vähemalt enda jaoks) rumaluse kiiresti ära, et ta ei taipaks seda liiga hilja – kui on rumalusel juba lasknud mõjutada oma elu. Võib olla ei ole see rumalus mõne teise inimese jaoks, kuid iga inimene elab oma elu ning teeb seda oma “tarkusega”.

Inimesetundmise mõttes aitab teiste kirjutiste lugemine veel selleski mõttes, et mõni “tark” ongi labiilse psüühikaga, tema kirjutised võivad sõltuda Kuu faasist, tähtede seisust ja sellestki, kas ta on kõik vajalikud tabletid jõudnud juba ära võtta. Mõnikord peab mõne “targaga” mängima rollimänge ning laskma tal end targana tunda – siis ta leebub ning võib ka midagi asjalikku kirjutada. Selline käitumismuster on muidugi vastuolus käsuga “Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust.” Internetitekstide lugemise puhul on aga see hea asi, et võib alati edasi kerida või kuskile mujale minna. Aga mõelda vaid, mis juhtuks, kui mõne labiilse psüühikaga inimesega tuleks n-ö päris elus maid jagada? Siis ei oleks ju võimalik lihtsalt “edasi kerida”…

Eesti infoühiskonna arengukava elluviimine

Loe Eesti infoühiskonna arengukavast 2020 läbi (vähemalt) visiooniosa 2. peatükis. See pärineb 2012-2013. aastast ning nüüdseks on 2020 peaaegu käes – kirjelda ajaveebiartiklis praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti.

Peatükis 3 on toodud neli üldeesmärgi saavutamise mõõdikut (nt 100 Mbit/s või suurema kiirusega interneti kasutamise osakaal protsentides). Kui uurida statistikat, siis võiks rääkida arvude keeles (kvantitatiivselt) täpsemalt, kuivõrd midagi on saavutatud. Kuid siinkohal liigub mõte ütlusele suurte valede, väikeste valede ja statistika kohta. Inimesele ehk ei lähe palju korda, kui keegi püüab arvuliselt tõestada, kui hästi ta elab. Näiteks oli nõukogude ajal tüüpiline võrrelda terasetootmist jms 1913. aasta tasemega. Kasv oli muidugi üüratu, kuid inimestele tundus siiski, et elu läks halvemaks. Olukord aga, kus kõik on nii hästi, kuid kõik on siiski halvasti, olevat illustreerinud vastandite dialektilist ühtsust – nagu armeenia raadio teadis rääkida.

Öeldu tõttu hindaksingi arengukava elluviimise edukust pigem selle tunde järgi, kas mõni n-ö kvalitatiivselt kirjeldatud eesmärk on saavutatud või mitte. Mõne eesmärgi teostamise mõttekuses ma isegi kahtleksin.

Eesmärk, mis pole teostunud

Inimestel aitab tööd hoida ja tööta jäämise korral uutel aladel uusi väljakutseid vastu võtta IKT- oskuste pidev täiendamine. Seda enam, et kadumas on IKT-oskusi mittenõudvad töökohad. IKT laialdane kasutuselevõtt on kiirendanud struktuurseid muutusi tööturul.

Selle eesmärgi kohta ütleksingi, et miks peaks ta üldse teostuma. Muidugi võib soliidsuse mõttes ka koristaja töökuulutusele panna, et nõutav on arvutikasutamise oskus (samuti ka inglise, jaapani jt keelte oskus), kuid töö ise on küll selline, et selle seostamine IKT-oskustega jääb küsitavaks. See ei tähenda küll, et too koristaja ei oskaks näiteks nutitelefoni kasutada, mis on küll IKT oskus. Lihtsalt tema töö ei nõua IKT-oskusi – nagu ka näiteks ehitaja töö. Multifilmis “Postiljon Pat” kujutati inimpostiljoni asendamist robotpostiljoniga naeruväärse, kuid ka hirmutavana; küllap tuntaks sama mingite teiste töökohtade iga hinna eest IKT-ga sidumise puhul.

Pigem teostunud eesmärk

Haridus on muudetud IKT võimaluste mitmekesise kasutamise najal personaliseerituks ja paindlikuks, sealhulgas ümber- ja täiendõpe. Käib agar teadmiste ja oskuste omandamine kiirelt ja pidevalt kogu elu jooksul.

Kaugõppe tudengina ütleksin, et paljudel ainetel on e-õppe tugi olemas. Kõiki kursusi saaks ehk õppida e-vahendite abil. Aeg-ajalt või kogu aeg kohal käima sunnib n-ö pehme sundus (nt kui ei ole loengute salvestusi ega muid iseõppijale mõeldud õppematerjale) või vajadus teha “vanglatingimustes” hinnatavat tööd (kontrolltöö, eksam vms) või vajadus “kaitsta” kodutööd. Nii et kohal käimine on peamiselt vajalik kontrollimise jaoks, mitte õppimise jaoks. Imelikul moel peavad paljud tudengid ja õppejõud “vanglatingimustes” kontrollimist õppimise vajalikuks tingimuseks (ilma selleta tudengid väidetavalt ei õppivat).

Tuleb öelda, et IKT vahendite kasutamise mõttes on viimase 10 aastaga toimunud ehk väiksem hüpe kui toimus sellele eelneva 10 aastaga. Pean silmas seda, et videoloengud oleksid nt aastal 2000 olnud mõeldamatud, sest interneti püsiühendus oli veel üpris kallis ja haruldane. Aastaks 2010 oli selles mõttes juba suur samm edasi tehtud.

Sama punkti elluviimise kohta lisaksin veel ka riikliku toetuse ümber- ja täiendõppeks. Töötukassa pakub ümberõppeks teatud perspektiivikateks peetud erialadel väikest stipendiumi (saan seda ise ka), samuti on ülikoolis IT valdkonnas õppides võimalik kandideerida erialastipendiumile. Nii et ma ise asusin samuti oma IKT oskusi täiendama infosüsteemide arenduse õppekaval.

Otsimootorid – raske oleks ilma nendeta

Vali üks ülalkirjeldatud uue meedia komponentidest ja analüüsi, mil moel on see oma valdkonda mõjutanud (näiteks ajaveebid massimeediat või wikid teatmeteoseid).

Mõtlen õudusega ajale, mil ei olnud otsimootoreid. Õieti tekitab õudust ka aeg, mil otsimootorid polnud nii head kui praegu. Varasemal ajal ei tarvitsenud olla otsimootori kasutamine palju mugavam kui veebikataloogi sirvimine teemade kaupa või raamatukogus märksõna- või teemakataloogi sirvimine. Tasemel otsimootorist poleks muidugi kasu, kui veebisisu ise oleks kesine, näiteks kui seal poleks teisi uue meedia elemente – nt foorumeid ja blogisid.

Lühidalt öeldes on internetiotsing minu arust teinud juurdepääsu inimese jaoks olulisele infole n-ö demokraatlikuks. Näiteks oli varem tarvis omada “isiklikku” (head tuttavat) arsti, santehnikut, matemaatikõpetajat, juristi, sama hobiga tegelejat jne, kelle käest küsida nõu. Taoline nõuküsimine käis loomulikult teatud psühholoogilisi seaduspärasusi arvestades. Näiteks tuli mõne oma valdkonnas targaks peetava inimesega kõigepealt rääkida maast ja ilmast, kuulata tema heietusi, imetleda tema saavutusi, kiita tema tarkust ning muul viisil toetada tema väärikust, näidata, kuivõrd tähtis isik ta on jne. Pärast sellist psühholoogilist ettevalmistust võis asuda asja juurde… Milline ajaraiskamine! Nüüd on olemas internetiotsing ning korralik veebisisu. Ainult mõnikord tuleb arvestada mõttetu ajakuluga, kui otsing viitab näiteks Youtube’ile ning see tahab enne otsingu pakutavat videot näidata vähemalt 5 sekundit kassitoidu reklaami vms.

Minu otsingud viivad tavaliselt lõpuks mingi foorumi või blogini, kus inimesed räägivad oma kogemuste ja teadmiste põhjal, mida nad asjast arvavad. See on nagu nõu küsimine, mille puhul tuleb samuti otsustada, kas võtta nõu kuulda või mitte, kuid potentsiaalseid nõuandjaid on rohkem. Kellel vähegi kriitilist mõtlemist on, selle kriitiline mõtlemine areneb taolise info töötlemise käigus veelgi. Näiteks selgub, et mitte alati ei tasu kuulata selle inimese nõu, kes kõige enesekindlamalt oma seisukohta väljendab. Selgub ka, et mõni inimene ongi “peast soe” ning parem oleks, kui ta oma arvamustega veebi ei risustaks.

Niisiis pole tänu otsimootoritele ja korralikule veebisisule tarvis omada isiklikke tutvusi oma ala asjatundjateks peetutega. Samuti pole praktiliselt enam vaja pöörduda raamatukokku asjakohase teatmiku järele või osta taolist teatmikku endale koju.

Aga jutt on ikka infokildude hankimisest otsimootorite abil. Süstemaatilist haridust niimoodi küll omandada ei saa. Ka haritus ei pärine internetiotsingust, pigem internetiotsingu kasutamine juba eeldab teatud haritust. Nii et kool, ülikool ja raamatud (olgu või e-raamatud) pakuvad terviklikumat arusaama maailmast edaspidigi.

Püsima jäänu ning kadunu interneti ajaloos

Kirjelda ajaveebiartiklis kaht erinevat nähtust (tehnoloogiat, praktikat, kommet jne) Interneti varasemast ajaloost (enne veebi tulekut ehk aastat 1991) – üht, mis võiks tänasele netikasutajale ikka veel tuttav olla (s.t. tuleb sealtmaalt tänasesse välja) ja teist, mis on tänaseks juba täiesti kadunud (kas asendunud uuemate tehnoloogiatega/tavadega või muul põhjusel välja surnud).

Püsima jäänu: @

@ märki kasutati juba 1970ndate alguses tolleaegses (algselises) elektronpostisüsteemis. See märk lahutab meiliaadressis kasutajanime ning meiliserveri aadressi tänapäevani, @ märki kasutatakse ka Linux-is SSH (Secure Shell) ühenduse loomisel teise arvutiga nt sellises käsus: ssh kasutajanimi@192.168.0.2 (@ eraldab siin kasutajanime arvuti IP aadressist.)

Eesti keeles öeldakse selle märgi kohta tavaliselt “ätt”, mis viitab ka märgi algsele ingliskeelsele kasutusele, nt: 6 apples @ $1.10 each (6 apples at a price $1.10 each). Üldtunnustatud nime sellel märgil polegi. Ühes mälumängus esitati alljärgnev info ning vastajatel tuli kõne all olev miski paberile joonistada:

“Itaalia keele kõneleja jaoks chiocciola ehk tigu. Ungari keele kõneleja ütleb kukac, mis tähendab ussikest või tõuku.Saksa keeles Klammeraffe ehk haardahv ehk ämblikahv. Hollandi keeles öeldakse apestaart ehk ahvisaba. Taani keeles öeldakse enamasti snabel ehk elevandi lont, Iisraelis öeldakse strudel, nagu see tore pirukas, mis on eesti keeles struudel. Tšehhis ja Slovakkias öeldakse zavináč ehk rollmops ehk heeringa-või räimerull. Rootsis öeldakse kanelbulle ehk kaneelirull. Eestis on kasutatud nimesid kassisaba ja kapsas.”

Allikas:
http://www.atsymbol.com/history.htm

Kadunu: Telnet

Telnet – tekstipõhine võrguprotokoll, mille kaudu pääseb ligi teistele arvutitele. Telnet võeti kasutusele1969. aastal, kuid tänapäeval kasutatakse selle asemel pigem krüpteeritud kanaliga SSH-d (ingl Secure Shell), mis ei ole nii lihtsalt “pealtkuulatav”.

Ajalooliselt võib Telnetti pidada interneti eelkäijaks. Ta kuulub aega, kus inimestel polnud võimalik koju võimsat arvutit soetada. Asi polnud ainult rahas, vaid ka ruumis: tolleaegsed arvutid võisid olla majasuurused. Võis muidugi minna kohapeale võimsa arvutiga tööd tegema, kuid siis raisati aega punktist A punkti B jõudmise peale ning kohale jõudes pidi ootama, kuni teised soovijad oma töö lõpetavad. Telnet lahendas sellised logistilised ja korralduslikud probleemid. Arvutil oli võimsust piisavalt, seda võisid kasutada korraga mitu inimest, Telnet andis võimaluse teha tööd terminali vahendusel. Terminaliks sobis ka aja kohta vilets arvuti: vaja oli ainult võrguühendust ning võimalust teksti sisestada ja näha.

Tänapäeval ei ole võimsad arvutid enam majasuurused ning huvilised saavad arvuti ka koju hankida. Nii et kes soovib tänapäeval Telneti tunnet tekitada, võib kasutada arvuti Command Prompt’i ehk käsuviipa. Aga Telneti üks mainitud eesmärke – kaugtöö võimalus – on tänapäevalgi au sees, kuigi nüüd toimub kaugtöö n-ö päris interneti vahendusel ning ei piirdu ainult tekstiga.

Allikas:
https://www.digitalcitizen.life/simple-questions-what-telnet-what-can-it-still-be-used

IT valdkonna leiutised, mida ei saatnud edu

Ülesanne: Nagu ka muudes tehnoloogia valdkondades, tuleb iga edukalt läbi löönud IT-lahenduse kohta mitu lootustandvat ja huvitavat mõtet, millest aga asja ei saanud (kas ei realiseerunud või ei suutnud turul piisavalt hästi toime tulla). Otsi kolm enda arvates õpetlikku näidet ja kirjelda neid ajaveebiartiklis.

1. näide

Macintosh Portable, Apple’i kaasaskantav arvuti, mida toodeti ja müüdi 1989. a septembrist kuni 1991. a oktoobrini. See oli esimene akuga Macintosh, ta kaalus 7,2 kg, paksust oli 10 cm jagu, hind 7300 $ (2019. a vääringus olevat see ca 15 tuhat dollarit). 2006. a mais paigutas PC World selle arvuti kõigi aegade halvemate tehnikavidinate pingereas 17. kohale (MacUser ei pidanud asja loomulikult nii hulluks). Aku oli pliiaku (happeaku) nagu autodel ning sarnaselt autoakule ei kannatanud ta täielikku tühjenemist. Sellise aku energia ja massi ning energia ja ruumala suhe on väike.

Küllap oligi tegemist leiutisega, mille kasutamiseks teised leiutised polnud veel järgi jõudnud. Kui juba kaasaskantav arvuti, siis võiks ta ju olla kaasaskantav, mitte vajama pidevalt aku laadimist. Tänaseks päevaks on leiutatud paremad akud ning kõik muugi ühes arvutis vaja minev (nt suurte kõvaketaste asemel väikesed SSD “kettad”).

Allikad:
https://gajitz.com/infamous-misses-3-of-apples-most-notable-product-flops/
https://en.wikipedia.org/wiki/Macintosh_Portable
https://et.wikipedia.org/wiki/Pliiaku

2. näide

Google Glass, Google’i prillid, mis käivad pähe nagu prillid, kuid nende küljes on kaamera, tegelikult küll lausa kaameraga nutitelefon, ning prilliklaase tüüpilisel juhul tegelikult ei olegi. Nendega saab pildistada, videot salvestada ning teha muidki asju, mida nutitelefoniga ikka teha saab. Google avalikustas selle toote 2012, kuid 2015 loobuti selle toote arendamisest ja turundamisest. Väidetavalt oli tegemist Google’i ühe kõige enam reklaamitud ja üleskiidetud tootega. “Prillid” maksid 1500 dollarit, kuid hind polnud vist peamine takistus. Võimalik, et privaatsuse austamise teema oli “hauakaevaja” nende “prillide” puhul. Selliste “prillidega” tegelasi ei sallinud nt mõned baarid, restoranid, kinod ning käibele läks sõimusõnana “prilliauk” (ing glasshole). Avalikus ruumis ja inimeste eravaldustes on tänapäeval palju turvakaameraid, kuid nende eesmärgiks usutakse olevat turvalisus. Lisaks võib neid ju kasutada nuhkimiseks, kuid turvalisuse kaalutlus on usutav. Aga inimene, kes varjatult salvestab kõike enda ümber toimuvat, tundub vist imelik ning meenutab robotit. Küllap ei leidu just palju selliseid inimesi, kes tahaksid sellist muljet jätta. Isegi paparazzod, kes kõike huvipakkuvat pildistavad, näevad selleks vaeva, kuid Google’i prillidega inimene lihtsalt salvestab kõike – nagu tõeline robot.

Allikas: https://time.com/4704250/most-successful-technology-tech-failures-gadgets-flops-bombs-fails/

3. näide

Robot, kes … tõstab telefonitoru hargilt. Claus Scholtz (Austria, Viin) leiutas 1964. a roboti, kes “kõike seda teeb”. Oli aeg, mil inimesed olid robotitest vaimustusest – sellest, kuidas nad inimeste eest kõik ära tegema hakkavad. Varasemal ajal oli “seisus kohustab” tüüpi inimestel vaja teenreid ja lakeisid, kes neid teenindavad või siis “soliidsuse mõttes” lihtsalt kuskil uste juures või seinte ääres seisavad. Nüüd olid aga demokraatlikud põhimõtted ühiskonnas sedavõrd juurdunud, et teenritest ei sobinud ehk enam rääkida. Tänapäevalgi ei sobiks ju näiteks kellegi kodu koristamas käivat inimest nimetada teenriks, pigem on tegemist teenusepakkujaga vms. Sarnaselt niisama “soliidsuse lisamiseks” seisvate teenrite ja lakeidega ei teinud kõne all olev robot midagi muud kui tõstis telefonitoru hargilt ja pani selle tagasi… Tõesti imelik, miks inimesed sellist oma koju ei tahtnud ning nüüdki ei taha…

Allikas: https://weburbanist.com/2012/04/25/fantastic-failures-10-wacky-extinct-products-from-the-past/